Seltsimaja
Tehase aktsionäride Mentzendorffide pere eesmärk oli teha Līgatnest Euroopa moodsaim töölisküla. 1897. aastal ehitasid nad töötajatele puhkeaja veetmiseks Līgatne paberivabriku seltsimaja. Selles oli suur saal koos lavaga, kus paberivabriku töötajate ja ametnike lõbustamiseks korraldati regulaarselt näitemänge ja kontserte. Pealtvaatajate ala põrand on parema nähtavuse tagamiseks projekteeritud kaldega. Selline lahendus väljaspool linnu oli tol ajal väga haruldane.
Ülemisel korrusel olid piljardisaal ja raamatukogu, kus oli nii läti- kui ka saksakeelseid raamatuid, ajalehti ja ajakirju. Hoones tegutsesid teater, koor, tantsurühmad ja orkester, maja keldris asus nn bumbotava ehk keeglituba. Bumbotava oli ilmselt esimene „keeglisaal“ Lätis. Seda kasutati kuni teise maailmasõjani.
1944. aasta septembris sai seltsimaja pommitabamuse. Līgatne elanikud renoveerisid hoone paberivabriku direktori eestvedamisel – ehitasid selle ümber ja laiendasid – ning novembris 1950 avasid kultuurimaja. Hoone interjöör peegeldab Läti 1950. aastate arhitektuurisuundumust luua oma piirkondlik rahvuslike vormide keel. Fuajee seinad ja lagi on kaunistatud Läti ornamentidega, väikeses saalis on aga stsenograaf Rūdolfs Pīlādzise seinamaalingud, mis kujutavad stseene Rainise näidenditest „Tuli ja öö“ ja „Puhu, tuul!“. Kultuurimaja suurt saali kaunistavad kroonlühtrid, mille küünlad on valmistatud Līgatne paberivabrikus toodetud pabertorudest. Nende kolme ruumi siseviimistlus on kantud riikliku tähtsusega kunstimälestiste nimekirja. Ka tänapäeval toimuvad selles ajaloolises hoones Līgatne kultuurielule olulised üritused ja seltskonnaüritused.
