Lustūzis
Varasematel aegadel kutsuti Lustūzist Tempļa mäeks või Koopapaljandiks (Alu iezis). Nimetus Koopapaljand kirjeldab Lustūzise omapära, sest siia raiuti vanasti palju koopaid ja keldreid ning see on ainuke koht, kuhu raiuti keldreid isegi kahel tasapinnal. Elanikud hoiavad siiamaani veel mitmes keldris talvevarusid.
Paljandi tippu ehitati 19. sajandi 2. poolel ehitati lehtla ehk lustūzītis – katusealune, kuhu inimesed said pärast tööd koguneda ja puhata. Kauaaegne paberivabriku tööline Kristīne Baidiņa mäletab, et noored kogunesid pärast tööd mäe otsa ja laulsid. „Käisime seal igal kevadel maikuud vastu võtmas. Iga kord laulsime koos laulu „Tulgem kokku ja laulgem“. Töötasime kella seitsmeni õhtul ja siis läksime Luzstūzise mäele, kuhu jäime kella kaheteistkümneni õhtul.“ Hiljem puhkasid ja musitseerisid mäe otsas Līgatne orkestri muusikud koos peredega. Muusika mängimine Lustūzise mäel kadus Nõukogude ajal. See tava taastati 2000. aastate alguses, kui Līgatne puhkpilliorkester hakkas mängima Lustūzise mäel Lihavõtte-, Linna-, Paberi- ja muudel pühadel.
Selle laulu sõnad, millega paberivabriku noored kunagi Lustūzisel kevadet kuulutasid, kirjutas luuletaja Ernests Dinsbergs, helilooja oli Fridrich Zilhers. See kõlab järgmiselt:
Saagem kokku ja laulgem,
tõstkem häält ja kõlagu laulud,
sest süda ja meel rõõmustavad.
Läbi elu siin maailmas kõndides,
südame rõõm tõuseb, kui laulame laule,
mis auliselt laulduna kõlavad kaunilt.
Kui töö muutub raskeks,
kui südant piinab mure ja mõistus kaebleb,
siis saab vaid lauldes lohutust.
Kõlagu see laul kaunilt,
muutugu vana pimedus valguseks.
Õitsegu taas rahva õnn!
